Minu Pariis

Varsti saab juba kuu aega kodumaal oldud, imelik eks? Aeg on kiirelt läinud, väga kiirelt. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et olen IGA, IGA PÄEV MEENUTANUD PRANTSUSMAAL OLDUD AEGA ja mõelnud sellest igatsusega. Tahan tagasi minna, see on mu kindel otsus. Mis on veel täpsemad plaanid, sihtkohad...pean mõtlema ja midagi on ka juba valmis mõeldud. Igatahes see koht võlus mind...täielikult!

Eesti vs Prantsusmaa. Elu tundub siin kohati igav, ei saa võrrelda Pariisi elu Tartu eluga. No muidugi mõlemal on plussid ja miinused. Olin kahe kuuga kiire tempoga harjunud, nüüd on lausa imelik olla. Inimesed...ma ei oska selle kohta midagi öelda. Kui Prantsusmaal olid inimesed ülisõbralikud, pakatasid elurõõmust, olid positiivsed (jah oli ka erandeid, kuid räägime üldiselt), siis siin...vahepeal on lausa vastik kuulata, vastik olla ja mõelda, et kus kuradi pärast ma nii valesse kohta sattunud olen??? Poodides on klienditeenindajad tüdinenud, naeratusest võid ainult unistada, vahepeal ka kohati ebaviisakad. Ühe ilusa "Tere!" vastusaamise puhul tuleb siin küll ennast õnneseenena tunda. Ok, no nii hull ka pole...aga need olid tõesti mu esimesed mõtted, kui ma Eestisse tagasi tulin. Kõik tundus korraga nii vale. Nüüd olen juba harjunud. Üks erinevus veel - eestlased panevad igat pisiasja tähele, kommenteerivad üksteise välimust ja üldse pannakse rõhku väga palju välisele. Prantsusmaal oli enamusel suhteliselt ükskõik, suheldi inimesega, mitte tema välimusega. Inimesi oli igasuguseid - alustades nahavärvist. Eestis on mingi teema sellega, mis mind tõsiselt marru ajab. Aga lõpetame selle lõigu positiivselt - vähemalt saan ma nüüd jälle korralikult leiba süüa! See on selle Eesti juures tõesti hea.

See oli suur kogemus, väga suur. Kui lepingu sain, polnud ma õnnelik, ma ei tahtnud Eestist üldse ära minna. Mõtlesin, et siin on mu sõpad, kellega tuleks ülivinge suvi ja üldse terve mu elu siin. Loll, kuidas ma sain üldse nii mõelda, see elu seal kestis ju vaid 2 kuud, mitte 2 aastat. Siit ka mulle õpetus - vaata natuke raamidest välja. Muidugi mu kallis ema ütles mulle, et ma oleksin tõsiselt loll, kui ma jätaksin selle võimaluse kasutamata. Ja ma tänan väga teda selle eest! Ma sain juurde prantsat ja inkat, isegi hispaania keelt väga algeliselt :D cafe con leche! Ja saksa ja italjaano haha :D üksikud sõnad, aga varem ma ei teadnud isegi neid. Suhtlesin palju erinevate inimestega, see oli nii vinge ja niiii huvitav. Kogunes juurde palju häid tuttavaid, kellest mõned kujunesid väga-väga headeks SÕPRADEKS. Sain juurde kindlust, ISESEISVUST, hakkasin rohkem arvestama teistega ning hetkel vaatan maailma üldse teise pilguga. Minus on suur tahtmine avastada, reisida maailmas ringi, korda saata veel nii palju! Tahan õppida uusi keeli, tutvuda erinevate inimestega, kultuuridega...woah :D mitte, et ma varem ei tahtnud kõike seda, kuid nüüd tundub see palju reaalsem ja mul on selline tunne, et jah ma tõesti suudan veel korda saata palju! Niiet kõik sai alguse pm Prantsusmaast, kuid ma ei jääks vaid sinna toppama, avastada on ju veel nii palju :)

Vahepeal oli päris jube koristada kõike seda laga. Inimesi oli igasuguseid - mõned olid sead, poolikud sead ja siis need kõige normimad mittesead. Sead olid ikka päris sead - pärast sööki oli laudade all ja peal rämps, toidujäänused, popkorn, fanta, coca, igasugused muud joogid ning seda ikka andis vahepeal küürida ning koristada. Poolikud sead olid näiteks sellised, et viivad küll oma toidukarbikesed prügikasti, aga jätavad oma karastusjoogi topsikesed vedelema lauale, kus on point? Ja neid kõige normimaid ma lausa jumaldasin, sest neid oli tõesti vähe!!! Kassas juhtusin samuti kokku erinevate tujudega inimestega. Oli rõõmsaid ja sõbralikke, kuid ka ülbeid, üleolevaid ning ebaviisakaid kliente. Näiteks sellest sealoost ma õppisin, et ma ei jäta mittekunagi enam oma rämpsu kusagile vedelema, mäkis ka kõik lendab prügikasti, peale kandiku muidugi. Vahepeal oli mõnel komme visata koos rämpsuga kandikud minema, Kerli läks kohe eriti põlema alati sellise asja peale :D haha!

Täna käisin empsuga raamatupoes ja ostsin lõpuks raamatu "Minu Pariis" ja veel mitu head raamatut sellest sarjast. No "Minu Pariisi" hakkan ma ülisuuuure huviga lugema, seda on palju kiidetud. Täna kuulan ka terve päev Adele'i laulu, mille video on Pariisis filmitud...tekib tahtmine lihtsalt lennupiletid osta ja minema sõita. Sellest sõitmisest - Albinas käis Tallinnas, kahjuks ma teda ikkagi ei näinud:( aga mõned veel Prantsusmaalt plaanivad siia reisida, ootan juba väga seda aega! Tisni eestlastega pidime ka nüüd midagi korraldama. Järgmine neljapäev ongi Joosepi sünts, sinna tuleb ka osa rahvast. Oma pliksidele Tallinnas tahaks külla juba minna! JA MUIDEKS prantslased meie kooli sõpruskoolist olid siin Tartus. Kahjuks sain ma nendega suht vähe aega koos olla, nii 4 päeva äkki, kuid see aeg oli hea. Ühel õhtul käisime nendega püssis, see oli suht chuul, tantsida sai ja elu tundus jälle kohati nagu Prmaal, ausalt kaa, vähemalt hetkeks. Camille pani ka mingi pullivõistluse kinni :D Celestin tundus suhteliselt tore, vähemalt rääkis inglise keelt päris normilt. Reedel käisime ka väljas, Camille ja Maximilien'ga käisime Atlantises tantsimas, neile väga meeldis. Nende viimasel laupäeval Eestis käisime väljasõidul Elistveres ja rabas, õhtul oli õhtusöök ning saun kusagil Tartu lähedal puhkemajas. Peale seda saime korraldada koolis neile lõpuõhtu, oli mingi kaardimäng ja tähistamine. Celestin julgustas mind ja Keiti minema pimeda kooli peale seiklema, see oli niii jube :D hetkeks mõtlesime Keiduga, et oleme sattunud õudusfilmi. Maximilien ning tüdrukud sulgesid veel pauguga uksi, mõtlesid hirmutada, mis läks ka korda ausalt!!! :D jajajajaja nagu 5. klass. Jube oli küll, aga ka nalja sai. Hiljem käisime veel Tartu peal ringi, üldse nendega oli fun. JAAAAAA, ma armastan Prantsusmaad ja prantslasi lihtsalt täiega!

Jaa, peaksin siia pilte lisama. See tundub suhteliselt mõttetu blogi ilma Pariisi piltideta, ometigi olin ma ju Prantsusmaal. Siin on rohkem nagu mingi täielik peoblogi hetkel :D igatahes tulevad! Ma ei unusta seda blogi ära, vahepeal ikka suurest kurbusest tulen lugema ning kirjutan ka, pilte lisan ja nii edasi...ma ei suuda lihtsalt lõpetada. Avastasin, et isegi facebookis on mul endiselt elukohaks märgitud - Paris, France. Nagu ei tahakski seda ära võtta ausalt!


Bisouuuu-biosuuu, ma igatsen neid NII VÄGA!
Sandra